Kui oluline on omavaheline suhtlus suhtes olles? Olen viimasel ajal palju seda teemat ka ise lahanud ja kogenud ning ühtlasi minuni on ka mujalt seda infot jõudnud.
Tavaliselt on ikkagi probleem olnud sellega, et inimesed ei räägi omavahel. Ei toimu kommunikatsiooni.
Arvatakse, et teine inimene teab lennult haarates teise inimese soove, mõtteid, tundeid. Aga kas tead.....EI TEA!! Päriselt, meist keegi ei tea TÄPSELT mida kaaslane soovib või arvab. Jah, me võime seda vahel tunnetada, sest meil kõigil on teatud intuitsioon selles osas olemas. Aga me kunagi ei tea täitsa lõpuni välja, mida kaaslane siis tegelikult soovib. Ja selliselt tulevad väga tihti suhtesse sisse solvumised, "pilt on, häält pole" olukorrad, ka viha ja frustratsioon. Ja kui neid ei lahendata, siis need aina kogunevad ja kogunevad...
Aga võib ka olla vastupidi. Et inimesed, kaaslased, räägivad omavahel. Räägivad palju. Koguaeg arutavad
erinevatel teemadel. Ning ka harutavad neid ja lahendavad. Aga mis võib lõpuks olla....ikkagi ei mõisteta üksteist. Miks? Sest kas ei mõisteta jutu olulisust ja peetakse seda juttu kui niisama rääkimiseks, tühjaks lobaks või siis päriselt ei samastutagi selle jutuga, sest partner ise seda muret/probleemi selles suhtes olles ei näe. Ja siis võibki tekkida valearusaam, et teine muudkui räägib ja räägib ja midagi pole teha, sest vastaspool ei näe seda nii..
Mida veel hästi palju suhetes tehakse on elamine teise inimese jaoks, ehk siis partneri jaoks. Tehakse kõik selle nimel, et teine oleks õnnelik. Ennast unustatakse täitsa ära. Milleni see siis viib....on läbipõlemine ning väga tihti ka lahkuminek. Miks? Sest mitte kunagi ei suudeta teha nii palju teise heaks, et teisele küll oleks... Miks? Sest äkki pole selle teise partneri soov see, mida üks partneritest peab õigeks, mis ta arvab, et see teine võiks tahta. Lähtudes loomulikult omaenda soovidest. Me alati näeme kõike lähtudes iseendast.
Jah, kõik võetakse vastu selle inimese poolt, kellele pakutakse. Aga see kõik muudab seda inimest laisaks, ja on oht, et ta hakkab seda (alateadlikult, vahel ka teadlikult) ära kasutama. Ja nii jääbki mugavustsooni! Oi kui raske sealt pärast on välja tulla. Ja lõpuks pole keegi õnnelik. Ei andja ega ka vastuvõtja, sest lõppude lõpuks kumbki ei saanud oma soovi ja tahtmist. Andja soovis anda selleks, et teisel oleks hea. Võtja aga võttis vastu, sest temal on nii mugav ja hea. Tundub justkui lilleline kõik eks...... Aga see pole alati seda.., sest kui liiga palju saab
midagi, siis kaob suhtest pinge ja pisike pinge on hea. See paneb liigutama. Paneb ihaldama. Paneb tahtma uusi asju ise teha ja proovida, ka koos partneriga. Paneb tegutsema. Suurem pinge pole nii hea, sest see võib lõppeda usaldamatusega, ebakindlustundega jms. Aga pisike pinge.... Armudes on ju ka alati see pisike pinge õhus, mis teebki selle inimese meile kütkestavaks, keda veel nii hästi ei tunne ega tea. Pisike pinge kütab kirgi! Pikemalt suhtes olles aga see pinge kaob, kui seda just ei toodeta teadlikult! Jättes mõlemale vaba ruumi
tegutsemaks ka omasoodu ja lasta realiseeruda oma unistustel - ka see hoiab pisikest pinget, sest alati on siis põnev ja huvitav. Ja kui lõpuks need unistused ongi erinevad, no siis liigutaksegi lahku, mis on ju ka ok. Miks hoida kedagi vägisi enda kõrval, kui edasised loomised on erinevad.... See ongi see avatud südamega lahku
minemine,
millest tänapäeval juba palju räägitakse ja kogetakse. Pole enam oluline see, et ollakse koos kuni surmani....kui seda tunnet pole.
Aga mõnikord ka inimesed arenevad koos ja loovadki koos rõõmus ja õnnes terve elu! Ja mina näen siin seda, et KUI lubataksegi olla teineteisel nii koos kui eraldi just sellised nagu inimesed oma loomuselt on ja
aktsepteeritakse seda, siis saavadki toimuda arengud nii inimesel eraldi (sest elu ongi ju areng, hinge areng!) kui ka ühisel pinnal, muutudes ja arenedes koos, luues ühiselt eesmärke. Selleks aga peab olema julgust lasta oma partneril olla ja jääda iseendaks ning usaldada. Usaldada nii ennast kui elu kui partnerit. Ilma usalduse ja
omavahelise suhtluseta pole ilmselt olemas vägevat ja vahvat kooselu/suhet!
Tavaliselt on ikkagi probleem olnud sellega, et inimesed ei räägi omavahel. Ei toimu kommunikatsiooni.
Arvatakse, et teine inimene teab lennult haarates teise inimese soove, mõtteid, tundeid. Aga kas tead.....EI TEA!! Päriselt, meist keegi ei tea TÄPSELT mida kaaslane soovib või arvab. Jah, me võime seda vahel tunnetada, sest meil kõigil on teatud intuitsioon selles osas olemas. Aga me kunagi ei tea täitsa lõpuni välja, mida kaaslane siis tegelikult soovib. Ja selliselt tulevad väga tihti suhtesse sisse solvumised, "pilt on, häält pole" olukorrad, ka viha ja frustratsioon. Ja kui neid ei lahendata, siis need aina kogunevad ja kogunevad...
Aga võib ka olla vastupidi. Et inimesed, kaaslased, räägivad omavahel. Räägivad palju. Koguaeg arutavad
erinevatel teemadel. Ning ka harutavad neid ja lahendavad. Aga mis võib lõpuks olla....ikkagi ei mõisteta üksteist. Miks? Sest kas ei mõisteta jutu olulisust ja peetakse seda juttu kui niisama rääkimiseks, tühjaks lobaks või siis päriselt ei samastutagi selle jutuga, sest partner ise seda muret/probleemi selles suhtes olles ei näe. Ja siis võibki tekkida valearusaam, et teine muudkui räägib ja räägib ja midagi pole teha, sest vastaspool ei näe seda nii..
Mida veel hästi palju suhetes tehakse on elamine teise inimese jaoks, ehk siis partneri jaoks. Tehakse kõik selle nimel, et teine oleks õnnelik. Ennast unustatakse täitsa ära. Milleni see siis viib....on läbipõlemine ning väga tihti ka lahkuminek. Miks? Sest mitte kunagi ei suudeta teha nii palju teise heaks, et teisele küll oleks... Miks? Sest äkki pole selle teise partneri soov see, mida üks partneritest peab õigeks, mis ta arvab, et see teine võiks tahta. Lähtudes loomulikult omaenda soovidest. Me alati näeme kõike lähtudes iseendast.
Jah, kõik võetakse vastu selle inimese poolt, kellele pakutakse. Aga see kõik muudab seda inimest laisaks, ja on oht, et ta hakkab seda (alateadlikult, vahel ka teadlikult) ära kasutama. Ja nii jääbki mugavustsooni! Oi kui raske sealt pärast on välja tulla. Ja lõpuks pole keegi õnnelik. Ei andja ega ka vastuvõtja, sest lõppude lõpuks kumbki ei saanud oma soovi ja tahtmist. Andja soovis anda selleks, et teisel oleks hea. Võtja aga võttis vastu, sest temal on nii mugav ja hea. Tundub justkui lilleline kõik eks...... Aga see pole alati seda.., sest kui liiga palju saab
midagi, siis kaob suhtest pinge ja pisike pinge on hea. See paneb liigutama. Paneb ihaldama. Paneb tahtma uusi asju ise teha ja proovida, ka koos partneriga. Paneb tegutsema. Suurem pinge pole nii hea, sest see võib lõppeda usaldamatusega, ebakindlustundega jms. Aga pisike pinge.... Armudes on ju ka alati see pisike pinge õhus, mis teebki selle inimese meile kütkestavaks, keda veel nii hästi ei tunne ega tea. Pisike pinge kütab kirgi! Pikemalt suhtes olles aga see pinge kaob, kui seda just ei toodeta teadlikult! Jättes mõlemale vaba ruumi
tegutsemaks ka omasoodu ja lasta realiseeruda oma unistustel - ka see hoiab pisikest pinget, sest alati on siis põnev ja huvitav. Ja kui lõpuks need unistused ongi erinevad, no siis liigutaksegi lahku, mis on ju ka ok. Miks hoida kedagi vägisi enda kõrval, kui edasised loomised on erinevad.... See ongi see avatud südamega lahku
minemine,
millest tänapäeval juba palju räägitakse ja kogetakse. Pole enam oluline see, et ollakse koos kuni surmani....kui seda tunnet pole.
Aga mõnikord ka inimesed arenevad koos ja loovadki koos rõõmus ja õnnes terve elu! Ja mina näen siin seda, et KUI lubataksegi olla teineteisel nii koos kui eraldi just sellised nagu inimesed oma loomuselt on ja
aktsepteeritakse seda, siis saavadki toimuda arengud nii inimesel eraldi (sest elu ongi ju areng, hinge areng!) kui ka ühisel pinnal, muutudes ja arenedes koos, luues ühiselt eesmärke. Selleks aga peab olema julgust lasta oma partneril olla ja jääda iseendaks ning usaldada. Usaldada nii ennast kui elu kui partnerit. Ilma usalduse ja
omavahelise suhtluseta pole ilmselt olemas vägevat ja vahvat kooselu/suhet!
Kommentaarid puuduvad