Tahan jagada ühte lugu, mis minust kerkis esile seoses lapse, laste ja suhetega Ehk pakub põnevat lugemist ja kaasamõtlemist ka Sulle!
Mind on kasvatatud nii, et laps on kõige olulisem siin elus. Minu emaliinis on see alati nii olnud. Aga meie
emaliinis on ka olnud alati mehed tagaplaanil või lausa vihatud. Aga kuidas jääb sellega, et lapsed on õnnelikud siis kui vanemad on õnnelikud...?
Mina siiralt usun seda, et see on hoopis niipidi. Lapsed on vanemate peegel.. kui laps tunneb, et vanemad on õnnelikud, siis on ka lapsed. Ja kui laps ei tunneta seda, siis on ka lapsed kas jonnakamad, haigemad või lihtsalt kiuslikud. Armastuses ja selle väljanäitamises on küsimus! Alati peitub lahendus armastuses, mitte hirmus või kartuses.
Kui ma jäin Eliisabethi ootama, siis ma olin üliõnnelik ja ka ülihoitud oma mehe poolt ja selle eest ma olen talle siiani niiii mega tänulik, et ta võimaldas mulle rahuliku, meeldejääva, ja toreda ootusaja. Aga kui laps sündis ära. Siis...ma jah olin küll mega õnnelik, et ta sündis ja ta oli täiesti terve ning mina olin terve, täiesti, sünnitus oli kerge ja meeldejääv... Aga....mäletan nii hästi, et kui laps oli haiglas issi rinnapeal, siis minult käis läbi tunne, et SEE ON MINU koht! Kuidas sinna üldse veel keegi mahub... Mhm...oi kui keeruline on olnud tulla toime selle tundega ja teadmisega, et ma üldse kunagi nii olen tundnud! Ja seda veel nüüd avalikult välja öelda! Kuidas....minu oma laps ju.... Aga see teadmine, et nüüd on keegi veel meie suhtes.....see oli kuidagi hirmutav... Ilmselt see oli ka sünnitusjärgne depressioon, mis küll kestis ülilühikest aega, aga siiski....ta oli olemas.
emaliinis on ka olnud alati mehed tagaplaanil või lausa vihatud. Aga kuidas jääb sellega, et lapsed on õnnelikud siis kui vanemad on õnnelikud...?
Mina siiralt usun seda, et see on hoopis niipidi. Lapsed on vanemate peegel.. kui laps tunneb, et vanemad on õnnelikud, siis on ka lapsed. Ja kui laps ei tunneta seda, siis on ka lapsed kas jonnakamad, haigemad või lihtsalt kiuslikud. Armastuses ja selle väljanäitamises on küsimus! Alati peitub lahendus armastuses, mitte hirmus või kartuses.
Kui ma jäin Eliisabethi ootama, siis ma olin üliõnnelik ja ka ülihoitud oma mehe poolt ja selle eest ma olen talle siiani niiii mega tänulik, et ta võimaldas mulle rahuliku, meeldejääva, ja toreda ootusaja. Aga kui laps sündis ära. Siis...ma jah olin küll mega õnnelik, et ta sündis ja ta oli täiesti terve ning mina olin terve, täiesti, sünnitus oli kerge ja meeldejääv... Aga....mäletan nii hästi, et kui laps oli haiglas issi rinnapeal, siis minult käis läbi tunne, et SEE ON MINU koht! Kuidas sinna üldse veel keegi mahub... Mhm...oi kui keeruline on olnud tulla toime selle tundega ja teadmisega, et ma üldse kunagi nii olen tundnud! Ja seda veel nüüd avalikult välja öelda! Kuidas....minu oma laps ju.... Aga see teadmine, et nüüd on keegi veel meie suhtes.....see oli kuidagi hirmutav... Ilmselt see oli ka sünnitusjärgne depressioon, mis küll kestis ülilühikest aega, aga siiski....ta oli olemas.
Kuna me lapse isaga oleme mõlemad olnud pigem sellised "kanad" vanemad, siis meil pole jäänud piisavalt aega üksteisele ega ka iseendale. Oleme ohverdanud iseennast lapse heaolu heaks. Aga kas see on olnud õige..... Ma ei saa seda jaatada paraku... Sest kui ei pöörata iseendale piisavalt aega, oma kaaslasele piisavalt aega, siis suhe kannatab. Ja seejärel kannatab ka laps.. See pole õnn enam kellegi jaoks. Seega, ei ole ma enam nõus sellega, et laps on kõige olulisem suhtes! Jah, laps nõuab hoolt, vajab tähelepanu, vajab tegelemist, aga kui vanem on ise täiesti rahuldamata, oma tass on täiesti tühi, siis polegi anda ka lapsele mitte kui midagi! Ja ikkagi laps kannatab. Seega - kõigepealt peame hoolitsema siseneda heaolu eest ja alles siis saame pakkuda lapsele head ja turvalist elukeskkonda ning armastust! Aga seda alles siis, kui me ise tunneme ennast armastusest tulvil olevat!
Aga mida rohkem aega edasi, seda vähem meil jäi aega üksteisele. Laps oli alati prioriteet. Mis pole ju otseselt vale...., aga...see mõjub paarisuhtele küll. Mitte kõigil ja mitte alati, aga paljudel siiski kahjuks mõjub, ja mitte
positiivselt ega toetavalt.
Kui laps on alati esikohal, siis ei jää aega mees-naissuhteks ega romantiliseks hetkedeks, sest emme on emme ja issi on issi. Aga siiski eelkõige me ei tohi kaotada iseennast ja oma naiselikke vajadusi ja soove ning mehe soove ja vajadusi. Kõigil on need erinevad. Kellel on soov olla sõpradega, kellel on soov käia oma mehe/naisega koos väljas, kellel on soov olla iseendaga, kellel on soov olla lihtsalt märgatud jne. Ja seda kõike peaks
paarisuhtes olevad inimesed üksteisele võimaldama. Ja ega seda aega niisama ole ka! See aeg tuleb võtta!
Tuleb luua see aeg nii iseendale kui ka paaril omale! See aeg on niivõrd oluline selleks, et säilitada omavaheline hea suhe ja suhtlus ning ka lapsega hea suhe ja suhtlus!
Mulle on kunagi öeldud, üks väga armas sõbranna ütles, et lapsed on meil ainult külalised. Oi kui võõras see mulle aastaid tagasi tundus.... Mismõttes...lapsed on ju elu! Mhm, noh, ongi, aga....oma elu ei tohi ka unustada! Aga lapse on külalised...pole ju ka vale - nad sünnivad meile, me hoolitseme ende vajaduste eest, suuname, õpetame, arvestame, aga siis laseme lendu, lubame nad oma teele. Aga nüüd, kui me oleme millegipärast
niii-niii kiindunud nendesse ja oleme elanud oma elu nii, et ainult laste järgi kõike tehes, siis kas me enam
oskameginiseenda vajadusi märgata...
Kui üks hetk tuleb neil pesast välja lennata, siis kas: me ei luba seda ja töötame alateadlikult sellele vastu öeldes neile, et kuidas sa küll hakkama saad; või väljaspool kodu on elu väga mitteturvaline ja ohtlik jne VÕI siis oleme ise täiesti murtud, sest oleme kogu oma lapsevanema elu jooksul pühendanud oma elu kõik päevad, tunnid,
minutid ainult lapsele ja iseennast ära unustanud ja siis on niivõrd tühi tunne sees, et see teeb megalt haiget. Me pole unustanõnus siis mitte ainult iseennast, vaid ka oma paarisuhte, olles olnud ainult emme-issi rollis. Hiljem seda romantilist poolt pole üldse kerge taastada. Ja kui laps liigub kodunt edasi, siis on see mehe-naise suhe läbi, sest siis on liikunud nende ühine näitaja nende elust ära ja pole alles enam ei last, kellele pühenduda ega ka suhet, sest see mis oli jäi lapsesaamise eelsesse aega .
Seega, lapsed on külalised. Nad tulevad, teevad rõõmsaks, on ja elavad, matkivad vanemaid ja õpivad vanemate eeskujust.... Seega, mis eeskuju sa anda tahad.... Kas sellist, et oma elu polegi vaja, et ka laps hakkab
tulevikus nii tegema oma perekonnaga või siis sellist eeskuju, kus see kõik võiks olla tasakaalus... Näidates ise ette, kuidas see tasakaal on võimalik leida.
Mina pole osanud olla VEEL selles tasakaalus... Minu kõik esivanemad on olnud väga lastes kinni, hoides ja kontrollides nende elusid. Mina olen seal teises äärmused hetkel, kus ma tunnen, et ma ei taha nii, aga
muudmoodi veel päris hästi ei oska. Aga kõik on kogemused. Ja hetkel ma liigun selles kogemused, et KUIDAS siis pakkuda oma lapsele sellist eeskuju, et vanemad saavad omavahel hästi läbi, mõistavad ja aktsepteerivad üksteist ja kasvatusmeetoteid ka eraldi olles, kasvatatakse last üksmeeles. See pole kerge. Palju segaseid
tundeid ja lahendamata teemasid kerkib üles. Aga...alati on kõik lahendatav, usun seda siiralt
Aga mida rohkem aega edasi, seda vähem meil jäi aega üksteisele. Laps oli alati prioriteet. Mis pole ju otseselt vale...., aga...see mõjub paarisuhtele küll. Mitte kõigil ja mitte alati, aga paljudel siiski kahjuks mõjub, ja mitte
positiivselt ega toetavalt.
Kui laps on alati esikohal, siis ei jää aega mees-naissuhteks ega romantiliseks hetkedeks, sest emme on emme ja issi on issi. Aga siiski eelkõige me ei tohi kaotada iseennast ja oma naiselikke vajadusi ja soove ning mehe soove ja vajadusi. Kõigil on need erinevad. Kellel on soov olla sõpradega, kellel on soov käia oma mehe/naisega koos väljas, kellel on soov olla iseendaga, kellel on soov olla lihtsalt märgatud jne. Ja seda kõike peaks
paarisuhtes olevad inimesed üksteisele võimaldama. Ja ega seda aega niisama ole ka! See aeg tuleb võtta!
Tuleb luua see aeg nii iseendale kui ka paaril omale! See aeg on niivõrd oluline selleks, et säilitada omavaheline hea suhe ja suhtlus ning ka lapsega hea suhe ja suhtlus!
Mulle on kunagi öeldud, üks väga armas sõbranna ütles, et lapsed on meil ainult külalised. Oi kui võõras see mulle aastaid tagasi tundus.... Mismõttes...lapsed on ju elu! Mhm, noh, ongi, aga....oma elu ei tohi ka unustada! Aga lapse on külalised...pole ju ka vale - nad sünnivad meile, me hoolitseme ende vajaduste eest, suuname, õpetame, arvestame, aga siis laseme lendu, lubame nad oma teele. Aga nüüd, kui me oleme millegipärast
niii-niii kiindunud nendesse ja oleme elanud oma elu nii, et ainult laste järgi kõike tehes, siis kas me enam
oskameginiseenda vajadusi märgata...
Kui üks hetk tuleb neil pesast välja lennata, siis kas: me ei luba seda ja töötame alateadlikult sellele vastu öeldes neile, et kuidas sa küll hakkama saad; või väljaspool kodu on elu väga mitteturvaline ja ohtlik jne VÕI siis oleme ise täiesti murtud, sest oleme kogu oma lapsevanema elu jooksul pühendanud oma elu kõik päevad, tunnid,
minutid ainult lapsele ja iseennast ära unustanud ja siis on niivõrd tühi tunne sees, et see teeb megalt haiget. Me pole unustanõnus siis mitte ainult iseennast, vaid ka oma paarisuhte, olles olnud ainult emme-issi rollis. Hiljem seda romantilist poolt pole üldse kerge taastada. Ja kui laps liigub kodunt edasi, siis on see mehe-naise suhe läbi, sest siis on liikunud nende ühine näitaja nende elust ära ja pole alles enam ei last, kellele pühenduda ega ka suhet, sest see mis oli jäi lapsesaamise eelsesse aega .
Seega, lapsed on külalised. Nad tulevad, teevad rõõmsaks, on ja elavad, matkivad vanemaid ja õpivad vanemate eeskujust.... Seega, mis eeskuju sa anda tahad.... Kas sellist, et oma elu polegi vaja, et ka laps hakkab
tulevikus nii tegema oma perekonnaga või siis sellist eeskuju, kus see kõik võiks olla tasakaalus... Näidates ise ette, kuidas see tasakaal on võimalik leida.
Mina pole osanud olla VEEL selles tasakaalus... Minu kõik esivanemad on olnud väga lastes kinni, hoides ja kontrollides nende elusid. Mina olen seal teises äärmused hetkel, kus ma tunnen, et ma ei taha nii, aga
muudmoodi veel päris hästi ei oska. Aga kõik on kogemused. Ja hetkel ma liigun selles kogemused, et KUIDAS siis pakkuda oma lapsele sellist eeskuju, et vanemad saavad omavahel hästi läbi, mõistavad ja aktsepteerivad üksteist ja kasvatusmeetoteid ka eraldi olles, kasvatatakse last üksmeeles. See pole kerge. Palju segaseid
tundeid ja lahendamata teemasid kerkib üles. Aga...alati on kõik lahendatav, usun seda siiralt
Nii oluline on osata säilitada oma naiselikkus ( ja ka mehelikkus) ja paarisuhe. Selleks tangoks on vaja 2 inimest, kes mõtlevad samamoodi. Ühest pole siin kasu kui teine poolele teele vastu ei tule.
Lapsed ei tee meie sõnade järgi, paraku... Vaid ainult meie tegude järgi. Seega, pole mõtet sõnu loopida, kui ise nende järgi ei toimeta..
Lapsed ei tee meie sõnade järgi, paraku... Vaid ainult meie tegude järgi. Seega, pole mõtet sõnu loopida, kui ise nende järgi ei toimeta..
Lapsed tulevad, on ja lähevad. Aga oma elu me elame siiski ise. Omi plaane saab teostada ka nii, et ei ole sõltuv lastest. Ma imetlen neid paare, kes seda on teinud! Tõesti! See on imeline!
Veel aastaid tagasi ma sellega ei nõustunud. Ikka mõtlesin, et no kuidas inimesed saavad nii, et käivad ka omi kõike, käivad väikeste laste kõrvalt tööl, käivad väikeste laste kõrvalt (kes on antud kas vanaemadele hoida
selleks ajaks võinhoidjale) ka seltsielu elamas. Mulle tundus see nii suur tabu. Miks? Sest see on olnud mul
rakumälus sees, et nii ei tohi! See on väär! Laps on kõige olulisem! Isegi kui ise kannatad! Ja see polnud
ühepoolne, vaid ka lapse isalt oli see kogemus tema lapsepõlvest, et lapsega peab olema koguaeg koos, muidu pole hea vanem. Ja siis me kannatasime, vaikselt, see ei paistnud välja. Kunagi ei paista asjad välja nii nagu need on päriselt.
Tänaseks ma tean ja näen, et just on vastupidi - lapse saades ei tohi ennast kaotada; kaaslane peab olema
esikohal, et laps saaks olla õnnelik ja eelkõige, et inimene ise on õnnelik, siis on ka laps õnnelik. Ja siis tekib see sünkroonsus nii suhtes omavahel kui ka lapsega (lastega).
Veel aastaid tagasi ma sellega ei nõustunud. Ikka mõtlesin, et no kuidas inimesed saavad nii, et käivad ka omi kõike, käivad väikeste laste kõrvalt tööl, käivad väikeste laste kõrvalt (kes on antud kas vanaemadele hoida
selleks ajaks võinhoidjale) ka seltsielu elamas. Mulle tundus see nii suur tabu. Miks? Sest see on olnud mul
rakumälus sees, et nii ei tohi! See on väär! Laps on kõige olulisem! Isegi kui ise kannatad! Ja see polnud
ühepoolne, vaid ka lapse isalt oli see kogemus tema lapsepõlvest, et lapsega peab olema koguaeg koos, muidu pole hea vanem. Ja siis me kannatasime, vaikselt, see ei paistnud välja. Kunagi ei paista asjad välja nii nagu need on päriselt.
Tänaseks ma tean ja näen, et just on vastupidi - lapse saades ei tohi ennast kaotada; kaaslane peab olema
esikohal, et laps saaks olla õnnelik ja eelkõige, et inimene ise on õnnelik, siis on ka laps õnnelik. Ja siis tekib see sünkroonsus nii suhtes omavahel kui ka lapsega (lastega).
Olles ise õnnelik, on ka sinu ümber inimesed õnnelikud! Ja õnn algab enda sees, mitte teiste soove ja vajadusi täites! Õnn on kui magnet, mis tõmbab ligi veel enam õnne ja armastust, aga esmalt peab oskama seda säilitada enda sees, et see magnetina toimiks!
Kommentaarid puuduvad