Söömisega olen mina olnud kimpus vist küll nii kaua kuni ma mäletan! Küll söön liiga vähe, küll söön üle, küll jälgin ühte või teist dieeti jne. See oli ka põhjus, miks ma läksin toitumisega seonduvat süvitsi õppima. Ülesöömine aga on kahjuks probleem ka ühiskonnas üldisemalt.
Millest see tuleneb? Palju on kahjuks siiski asi selles, et me sööme oma emotsioone alla, millega me ei tule toime ja mida me ei oska tihti ka üldse endale teadvustada. Teine põhjus on see, et seal taga on harjumused – teleka ees söömine, kui ei märkagi, mida ja kui palju suhu läheb; näksimine tööd tehes arvuti taga, kus samamoodi ei adu palju söönud oled ning ajule ei jõua signaal, et kõht on tegelikult täis; seltskonnas söömine ja samal ajal kellegagi jutustamine; kodus ja perekonnaga koos söömine, kui köögilaua taga süüakse mingil põhjusel kiirustades, näiteks koos väikelastega. Põhjuseid on veel rohkemgi, kõigil võivad olla siin veel eraldi omad sütitajad, mis kedagi ülesööma sunnivad. Enamjaolt on seal taga ikkagi emotsionaalne tasakaalutus.
Ülekaalu põhjust metameditsiinis seostatakse turvalisusevajadusega ning hirmutundega, samuti ka tunnete eest põgenemisega, kaitse vajadusega kuid ka ebakindlusega endas ning paraku ka enesepõlgusega. Nii kurb kui see ka pole, kuid tihti süüakse selleks, et iseennast sallida. Aga kahjuks see on ainult hetkeline mõnu, mida me endale pakkuda võime, kuna kui suu on tühjaks söödud, siis kohe tekib suurem sallimatuse ja põlguse tunne enese suhtes, kuna sai ju jälle liiga palju söödud! Peale liigset söömist tekib kehasse raske tunne, mis paneb veel enam sööma, sest nüüd on vaja juba nende tunnetega hakkama saada, milleks siis on juba jälle suurem vastikuse tunne enda suhtes järjekordse ülesöömise pärast! Nõiaring!
Kuidas siis võiks süüa, et ülesöömist vältida? Kõige esmane asi mida jälgida on see KUIDAS süüa. See mida süüa on siin alles teisejärguline, tavaliselt. Kui söömist alustada, siis võiks seda teha teadlikult, pühendumisega söödavale toidule istudes laua taga. Enne sööma hakkamist on päris hea ja mõnus oma toitu õnnistada ning lausuda söögile mõned head sõnad ja omadused, mida soovid, et see söök sulle annaks. Ja seda kogu oma olemusega kohal olles!
Mina kasutan toidu õnnistamiseks näiteks selliseid lauseid:
· see toit mõjub mu kehale hästi, ma omandan sellest toidust kõik vajalikud toitained, mida mu keha hetkel vajab;
· õnnistan seda rooga, olgu see roog minu kõrgeimaks hüvanguks selle kõige puhtamal kujul;
· see toit on hea ja kasulik mu kehale ja meelele ning selles toidus on olemas kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained, mida mu keha hetkel vajab.
Kui toit on õnnistatud, siis enne sööma hakkamist võiks veel ka hingata sügavalt sisse ja välja. Hinga nii mitu korda nagu just sulle on hea. Mina teen umbes 5 hingamise ringi. Hingamine toob su mõtted söömisele, võtab aja maha ning sa saad nautida toitu ja omastada paremini toidus olevaid toitaineid. Eriti hea on kõhukaudu hingamine, kus sisse hingates hingad kõhukese õhku täis nii, et kõht läheb ette punni ja välja hingates hingad kõhust oleva õhu välja nii, et kõht tõmbub sissepoole.
Väga oluline on ka söömise kiirus. Aeglaselt söömine on samuti oluline võti keha heaolul! Närida võiks igat suutäit lausa 20-30 korda. Olen lugenud oma närimised üle ning mina olen saanud 30-40 korda närimist ühe suutäie kohta kergesti täis. Tasub proovida! Mida rohkem on toitu näritud, seda kergem on maol seda seedida ja sellega toimetada. Selliselt toimides on palju kergem vältida ka liigsöömist, kuna siis jõuab ka ajju signaal, et oleme söönud.
Mida aga pahatihti tehakse on kiirustades söömine, kas siis töölaua taga, autoroolis või unustatakse hoopiski söömine ära ja siis seetõttu süüakse õhtul koju jõudes liiga palju, nii, et on hiljem paha olla.
Kui oled söönud, siis lihtsalt lahku lauast või sealt kus parasjagu söök on. Eriti kui on näksilaud kuskil lähedal. Oi kui lihtne on end üle süüa näksilaua taga istudes ning jutustades! Sööd, sööd, sööd, ise samal ajal jutustades, hiljem avastad, et on hirmus raske olla. See olukord ei pruugi tekkida ainult seltskonnas olles, vaid mõnikord on ka kodus köögilaual palju snäkke (kommid, küpsised, aga ka pähklid, rosinad vms) ning perega omavahel jutustades võib nii mõnigi üleliigne maius tahtmatult suhu lipsata. Kui me aga ei söö mõttega ja teadliku valikuga, kuulates oma keha, siis on tõesti kerge üle süüa. Tean omast kogemusest! 😊
Olen oma elus kohanud ka neid inimesi, kes ütlevad, et neile ei valmista toit mitte mingisugust elamust, rääkimata siis ülesöömisest! Toit lihtsalt ei maitse üldse! Parema meelega nad ei söökski, kui just ei peaks. Esimene mõte mul tookord oli, et „oi küll on neil lihtne elu“. Pole ju siis mingit muret ülekaalu ega ülesöömise ega toidusõltuvuse ning emotsionaalse söömise pärast. Aga kui nüüd asja teisest küljest vaadata, siis on ikka mõnus ka toitu nautida! Olgu selleks siis kas mõni praad, puuviljasalat või koogitükikene. Oluline on rõhk sõnal NAUTIMINE! Seda saab edukalt teha siis, kui kuulame oma keha märguandeid, et MIDA siis parasjagu keha soovib süüa! Pane tähele – keha ja meel on erinevad asjad! Meel võib rääkida ühte juttu, keha soov on aga hoopis teine! Mina liigun aina enam ja enam sinna poole, kus üritan kuulata oma keha ja tema vajadusi.
Kui me oleme oma kehaga heas kontaktis, siis keha annab meile ka teada, mida ja millal süüa. Kui me ainult oskame kuulata. Ei, keha sõnum pole see, et iga tund tuleks süüa šokolaadi või saiakesi või kevadlille küpsiseid. Ei, ei. See on sõnum meelelt, mis soovib kogeda pidevaid naudinguid või siis on alateadvusel meeles, et nii on koguaeg tehtud ja küsib aina uuesti ja uuesti. Pidevad meele naudingud pole enamuse ajast aga paraku meie kehale naudingud! Keha on koht kus on meie Vaim koos hingetasandiga. Meie Vaim vajab selles kehas selle elu kogemiseks ja uute ning toredate kogemuste saamiseks ja loomiseks täiesti tervet, tugevat ja korras keha. Kui me aga alluksime pidevalt meele soovidele, siis keha ilmselt varsti poleks nii terve ja tugev.
Kuidas siis tunda ära seda, millal keha küsib turgutust? Esimene tunnus on füüsiline näljatunne. „Kõht on tühi“ tunne. Isu tunne on hoopis midagi muud, nagu näiteks „tahaks midagi head“. Kui on isu, siis vahel on muidugi täitsa OK ka sellele isule järele anda. Aga kui pidevalt on mingi asja isu, siis peaks vaatama juba ka muid asju elus, mis seda tunnet võivad tekitada. Põhjuseid on seal mitmeid, aga nendest juba mõnes järgmises loos. Kõigil inimestel tekib erineval ajal tühja kõhu tunne – mõnel on seedimine kiire ja juba paari tunni möödudes on kõht täiesti tühi. Mõnel aga seedetuli nii kiirelt ei tööta ning seedib pikemat aega, lausa 4 tundi. Mõlemad variandid on täitsa OK. Sellepärast tulekski saavutada hea kontakt oma kehaga, et saada aru, MILLAL ja MIDA keha soovib süüa.
Keha kuulates saame teada ka seda, millised toiduained talle meeldivad ning millised mitte.
Keha tunnetades ja aeglaselt süües saame teada ka täpselt KUI palju just meie keha toitu vajab sellel hetkel. Need korrad võivad varieeruda, olenevalt päevast, kellaajast, kuust ja veel mõnest muust olulisest osast sellel hetkel elus. Oluline on kuulata ja ka kuulda võtta keha märguannet, mil keha enam ei vaja rohkem toitu sellel korral. Märguandeks võib olla selline sisemine tunne, millest sa saad aru, et nüüd aitab, võib ka olla gaaside üles tulemine ehk siis krooksud või hoopis midagi muud, mis just sinu kehaga resoneerub. Oluline aga on seda märguannet märgata ja siis ka söömine lõpetada. Aga…kas me alati lõpetame siis…ei, kahjuks mitte alati. Toit võib ju maitseda nii hea, et raske on söömist lõpetada. Siin tuleks teha tööd enesega. Näiteks kui on hirm selle eest, et seda toitu enam ei saa süüa, kuna otsas (alateadlik hirm toidu puuduse või otsa lõppemise ees), siis oleks hea sisestada omale, et alati saab seda toitu veel uuesti süüa või muud sellist, mis just sind võiks toetada. On täiesti võimalik teha iseenda sees muutusi sisemise kindla otsusega. On tõesti! Olen ise sellel teel praegu! See on aga teekond. Teekond saavutamaks rahu ja rahulolu iseendaga. Kui keha on õnnelik, siis oled ka sina iseendana õnnelik! Ja ka vastupidi – kui sina oled iseendana õnnelik, siis on ka keha õnnelik! Üks toetab teist!
Kommentaarid puuduvad