Kehakaalust 02. sept

Just eile sattusin ühe hea tuttavaga rääkima sellest, kui palju meie kehakaal ja üleliigne rasv kehal on seotud sellega, et me ei tee seda mida päriselt tahame, seda, mida hing tegelikult ihkab teha. Tema seostas seda ka rahalise olukorraga. Mina näen seost ka sellega, et me hoiame endas kinni vanu mustreid ja vanu emotsioone, mida me ei julge vabastada. Kui elad sellist elu, mis pole päriselt sinu tee, siis söö nii tervislikult kui tahad, aga kaal ikkagi ei lange. Rasvavoldid kehalt ei kao, eriti kõhupiirkonnast. No ja oleme ausad, ega siis väga tervislikult ei sööda ka just tavaliselt, kui miski pidevalt nagu näriks sisemiselt. Miks? Sest toit on lohutus. Toit on juba väiksest peale olnud lohutus enamikule meist. Näiteks: lõid varba ära: "oi, tule ma puhun peale ja ehk tahad kommi, siis löheväb valu üle" või oli lapsena hüsteeriline nutt (emotsioonid lapsel, mida ta veel ei oska vabastada): "tule, teeme sulle suhkruvett, see rahustab" või hoopis imikuna, kui tuli nutt peale anti kohe tiss suhu või pudelipiima, et lapsel oleks midagi imeda ja samas süüa. Jah, nii need seosed tekivad... Toit on lohutus. Toit on emotsioonide ja ülevoolavate tunnete ajal lohutuseks.
Mida siis sellega peale nüüd hakata, kuidas seda lahendada.... Seda saab tegelikult teraapias lahendada. Tuleb leida üles see uskumus, mis Sul endiselt käsib veel uskuda, et asjad on nii nagu lapsena olid, isegi kui see pole tõde. Tõde on ainult siin, praeguses olukorras, just siin ja praegu! Just selline nagu Sina praegu soovid uskuda. Mida Sulle meeldib uskuda, see ongi Sinu tõde! Ela oma tõe järgi!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: