Eile õhtul jäin mõtisklema selle üle, et mis on ego ja kes on egoist ning miks üldse nii öeldakse.. Kui me kellegile ütleme, et ta on egoist, siis mis tunne meis on sellel hetkel... Sest selline ütlemine on ju hinnang ja hinnangut andes on suunatud meie tähelepanu ainult väljapoole, iseendast kaugemale. Mis tunne seal taga on....kas kadedus, et inimene oskab enda eest hoolitseda või hoopis hirm, et see teine inimene enam meie eest ei hoolitse ja tekib hülgamise tunne... Kas me oleme egoistid, kui me armastame iseennast? Kas egoist on see inimene, kes seab iseennast iseenda jaoks esikohale? Kui me ennast armastame, kas see teeb meid egoistiks või hoopis teadlikuks inimeseks, kes teab kuidas enda eest hoolitseda. Kui me enda eest ei hoolitse ja oma tass on pooltühi, siis kas me üldse saame teistele meie kõrval ja ümber midagi pakkuda.... Millise energia pealt seda teha, kui endalgi seda napib... Seega, ma jõudsin sinnani, et egoist saab olla ainult siis, kui me ei armasta ennast, aga soovime, et kõik teised meid armastaksid ja meie soovidele vastaksid ja oleksid nii nagu meie tahame, hoolimata sellest, et me peaksime ainult iseendaga tegelema ja ainult iseenda tassi täitma, sest kui meie energia on koos meie enda juures, siis on ka meie tass täitsa täis, sest siis me hindame ja väärtustame ennast ja see pole egoism! Mulle meeldib see ütlus, et ainuke inimene, kellega me peame terve elu koos elama oleme meie ise! Kui tegeleda ja hoolitseda selle kõige olulisema inimese eest meie elus - iseenda eest - siis elu on palju õnnelikum! Kui inimene on ise sisemiselt õnnelikum, siis kiirgab seda temast ka välja ning "nakatab" sellega ka teisi ja seeläbi ühtlasi ka on tema ümber palju rohkem õnnelike ja positiivseid inimesi, mis omakorda paneb selle energia keerlema ja see kiirgab omakorda tagasi meile endale! Nõiaring, aga positiivse energiaga!
Kommentaarid puuduvad