Selle aasta kevadel hakkasid mu mõtted jooksma sinna suunda, et nii väga tahan korraldada lastelaagrit või osaleda korraldustöös koos tiimiga.
Umbes maikuus ma jälle mediteerisin, no nagu ikka ma teen hommikuti. Meditatsioonis küsisin juhatust Kõige Olemas Oleva Loojalt lastelaagri korralduse või lastelaagri kohta üldisemalt ja sain vastuseks (no kohe väga selgeks vastuseks) ühe nime: Alis või Aliis. Minu uude tutvusringkonda oligi hiljuti lisandunud üks vahva naine nimega Aliis. Arvasin, et tema ongi siis see, kellega mind suunati tegema koos lastelaagrit. Selgus aga, et ei ole nii. Meil sellel aastal Aliisiga lastelaagri koostööd ei sündinud.
Läks mõni aeg mööda, kui mulle meenus, et eelmisel aastal tegi mega vahva lastelaagri keegi Alis, keda ma isiklikult ei teadnud (siis veel). Julge nagu ma olen, kirjutasingi Alisele ja küsisin, et kas tal ka sellel aastal lastelaager on plaanis ja et ma väga tahaksin oma 7-aastase tütre just tema laagrisse saata. Kuna ma teda ei tundnud, siis ei hakanud kohe uurima alguses, et kas ma saan ka kampa lüüa laagri tegemisel 😊 Alis siis vastas mulle mõne päeva möödudes, et sellel aastal tal pole veel päris plaani paigas laagriga, aga kuna mina talle ka kirjutasin (ja veel mitmed inimesed enne mind), siis äkki ta isegi mõtleb laagri teostamisele. Tema loodud lastelaager eelmisel aastal oli väga populaarne ning tagasiside lastelt oli meeliülendav! Mainisin siis talle veel ka moka otsast, et kui tal abi vaja, siis ma heameelega aitan kui oskan ning et soovingi lastelaagri korraldamise kogemust saada. Ja oh üllatust, sündiski meie koostöö!
Alis hakkaski laagrile mõtlema ja seda korraldama, mina vaatasin pealt ning olin abiks nõu ja jõuga, nii palju kui oskasin. Alis pani kokku imelise sisuga laagri! Imevahvad tegevused lastele, mis kaasasid nii laste empaatilisuse, käelised oskused, mängu kui ka lihtsalt vaba olemise.
Ka mina sain siis kaasa lüüa laagri tegemistes. Nimelt läksin mina laagrisse lastele kokkama! Oi kui ammu ma pole seda teinud! Ma küll olen kokana kunagi ammu-ammu aega tagasi töötanud ja olen isegi kokana haritud, aga iseseisvalt menüüd loonud ja toiduaineid ostnud ja siis veel 4 päeva toitu valmistanud ma polnud veel kunagi!
Egas mulle see amet siis sellisena ei meeldinud vanasti, kuna seal tuli palju potte ja panne tõsta, kus igapäevane kaaslane oli meeletu rasvahais. Lisaks suurte pliitide ees mässamine, palavuses munade praadimine ning külmade sügavkülmade vahet käimine. See muidugi oli aastakümneid tagasi (jaa, umbes 20 aastat või enam tagasi :) ). Küll aga meeldib mulle söögivalmistamise mõnusam osa, ehk siis uute toitude katsetamine, retseptidest mitte kinnipidamine (no ma lihtsalt ei oska seda kunsti 😊 ) ja uute maitsvate ja mõnusate toitude loomine, ka töötubade läbiviimine ning toitainetest ja tervislikust söömisest rääkimine ja juhendamine on meelepärased tegevused. Ja viimastel aastatel ma just nende asjadega olengi tegelenud. Kokana aga pole ma väga ammu tööd teinud, kui nüüd need töötoad välja jätta, kus olin toiduvalmistamise juhendaja rollis. Aga võtsin siiski vastu selle uue väljakutse! Laagritiimis kaasa lüüa oli lihtsalt nii-nii suur soov! Alguses oli tegelikult plaan, et mulle tuleb abiline ka, või õigemini oli jutt nii, et mina olen abiline 😊 Aga siis kuidagi asi pöördus mulle eneselegi ootamatult nii, et olin hoopis mina ise köögis ja ainuke kokk 😊 Mõtlesin ise menüü, kogused ja tegin ettevalmistused. Koguste väljamõtlemine oli minu jaoks kõige keerulisem. Õnneks olen teinud palju erimenüüsid ning neid kogemusi oli hea ka siin ära kasutada. Laagri jooksul aga selgus, et lapsed on nagu linnupojad, kes söövad niigi väikestest lastele mõeldud kogustest omakorda veel poole vähem! Eks ma ikka pabistasin ka natukene, et kas ikka jätkub kõigile ja ega puudu ei jää! Ma lihtsalt olen see, kes mõtleb pigem asju rohkemaks kui vähemaks :) Õnneks ei jäänud ei puudu ega ka liigselt üle!
Lapsed olid mul suured abilised. Kes tahtis lõigata, kes tahtis koorida, kes praadida jne jne. Seega, abikätest mul laagrijooksul kordagi puudust ei tulnud. Lisaks oli meid kokku saanud mega vahva laagritiim, kes me olime samuti koguaeg üksteisele abiks. Oldi abiks nii mulle köögis kui ka olin ise abiks lastega toimetamistel. Mulle just see meeldis väga, et me kõik tegime kõike. Igal ühel olid küll omad ülesanded, aga kui nägime, et keegi vajab abi, siis kohe ka aitasime ja tegutsesime.
Ma sain sellest lastelaagrist kaasa väga hea lastega tegelemise kogemuse, kus mulle olid eeskujuks oma rahulikkuse, tasakaalukuse, sõbralikkuse ning hea organiseerimisvõime ning pingetaluvusega nii Alis, Helen, Geteliis kui ka Mari-Liis. Olen nii siiralt tänulik, et sain sellest kõigest osa!
Olen juba ammu teadnud ja tundnud, et lastega tegelemine on minu südameteema. Ma tunnen end nendega vabalt ning ka lapsed tunnevad end minuga koheselt hästi ja on avatud. Ma leian lastega pea alati ühise keele ning tavaliselt sobitume hästi. Lapsed usaldavad mind. Ja see lastelaager tõestas ka jälle, et ka mina meeldin lastele. Mul oli seal palju pisikesi ja ägedaid sõpru vanuses 5-12 😊 Ja sealt siis saigi veel enam kinnitust see fakt, et ma soovin alustada teraapiasessioone ka lastega.
Laagris kokates sain ma aru, et kokk ma pole. Mulle endiselt ei meeldi rasvahais juustes ja nahal, ei meeldi ka suured potid ja pannid ja nende tõstmine. Kokatädi kokana töötamiseks ma pole, küll aga mulle meeldib lastega koos kokata, toiduga luua ning toitu luua ja toiduga mängida. Koos lastega uurida nende teadmisi erinevatest meeltest (meil kõigil on ju 5 meelt, mida kasutame igapäevaselt) ja nende kasutamisest igapäeva elus. Eriti hästi saab seda õppida seoses toiduga ja toiduvalmistamisega, söömisega. Mulle meeldib ka lastele rääkida erinevatest toitumisharjumustest ning tervisele parematest valikutest. Kahjuks tänapäeval on palju ka toitumishäireid ja neid ka laste ja noorte hulgas. Seega ka need teemad on mulle väga südamelähedased, millest ma soovin lastega rääkida, et neid minimaliseerida nende elus.
Eesti Toitumisnõustajate Ühendusel (ETNÜ) on loodud selline vahva projekt nagu Meelte Kool, kus tutvustatakse lastele erinevaid köögivilju, puuvilju, muid toiduaineid, et julgustada lapsi sööma mitmekesisemalt. Osalesin ise juhendajana pilootprojektis Väike Päike lasteaias Viimsis, mis oli väga vahva kogemus! Ka lastele meeldisid need tunnid seal väga! Nüüd on ETNÜ jõudnud oma projektiga juba ka nii kaugele, et ka koolides on läbi viidud juba Meelte kooli pilootprojekt. Sain Meelte kooli mõnda mängu tutvustada lastele ka lastelaagris. Neile samuti väga meeldis! Tekitas kohe elevust! :)
Lastega on koos tore! Lapsed on nii vahetud ja ausad. Nendega koos olles on ka endal võimalik olla see, kes sa oled. Ja see mulle just selle kõige juures meeldibki.
Ka mu oma tütar sai osa sellest laagrist. Talle samuti väge meeldis. Küll aga sai ta vahepeal kogemuse ka selles osas, et mismoodi on ema jagada teiste laste tähelepanuga. Ta ju üksik laps peres, seega ema ja isa on ainiti tema jaoks olemas olnud. Laagris aga olid ju mul ka teised lapsed, kelle eest hoolitsesin, keda hommikuti üles äratasin, kellele pai tegin ning ka kallistasin. Viimasel päeval mu tütar ütleski mulle, et „emme, miks sa neile „armas“ ütled, nad ju pole sinu lapsed!“ 😊
Olen nii õnnelik, et sain osa sellisest vägevast elamusest
ja kõikidest nendest tegevustest! Sain võimaluse valmistada kogu oma südamest nendele imelistele hingedele süüa, sain võimaluse läbi viia lastega Meelte kooli tundi, sain võimaluse lihtsalt olla koos ja mängida puhtast südamest ning sain juurde ka uusi ja imelisi sõpru-tuttavaid!
Laagris oli ühel juhendajal kaasas ka tema 2 aastane tütar, kellega mul tekkis tugev side. Kohe päris tuntav side, juba laagris vaatasime üksteisele silma ja rääkisime ja vestlesime omavahel. Jah, see 2-aastane oskas juba rääkida :) Ja siis hiljem, mõni päev peale laagrit kirjutas mulle tema ema, et pisike Mira räägib minust nii mõnelgi korral ning isegi oli öelnud, et "Hiie ronis mulle südalasse"(loe:südamesse). Minul tekitas see nii sooja tunde sees! Enam armsamalt poleks ju saanud öeldagi! :)
Kommentaarid puuduvad