Kas teate seda tunnet, kui on suvepuhkus, laps lasteaiast kodus, aga endal on suur soov iseendaga olla ja omi mõtteid kuulata, omi soove ja unistusi luua, aga kodus pole see nii hästi võimalik, sest pidevalt on sind kellelegi vaja või siis tunned ise, et pead jälle süüa tegema või koristama või tegelikult oleks vaja ka umbrohud salatilehtede vahelt ära võtta jne jne jne. See nimekiri ei lõppegi, kui just ise ei pane peale stoppi ning võtad omale ise puhkuse! Loomispuhkuse!
Mul oli nii vaja puhkust! Iseendaga olemist! Lihtsalt olemist, ilma millegita, ilma kellegita. Ainult aega, päikest ja iseennast! Ja sellest sündiski minek Viljandisse. Õigemini, alguses plaanisin minna Pärnusse, minu ühte lemmiklinna Eestis. Mulle meeldivad Eesti linnadest enim Pärnu, Kuressaare ja Haapsalu. Viljandi pole sellesse nimistusse kunagi kuulunud. Aga elu suunas nii, et Pärnu jäi ära. Ja tee viis hoopis Viljandisse. Eesmärk oli lihtsalt jalutada väikelinnas ning nautida päikese soojust ja näha ning tunda kuhu mu jalad mind viivad või kuhu tee suunab, ilma ühegi planeerimiseta ja ettemõtlemiseta.
Kui ilus on Viljandi! Need väikesed puumajad ja need üles-alla looklevad tänavad! Väikesed pargikesed… Imeline! Istusin siis ühte pargikesse maha, seedripuu alla, kollaseks tõmbunud murule. Muru oli mõnusalt soe ja karune. Mulle just meeldib selline muru, mis on hästi madal ja just okaspuude juures, seal ta ei kasvagi pikaks üldse. Selline ongi minu lemmik muru, seal võin vabalt käia ka paljajalu. Minu jalatallad on hästi tundlikud ning mulle pole kunagi meeldinud käia kas pikema rohu sees või üleüldse muru peal paljajalu. Eriti õõvastav on minu jaoks kõik muda ja vetikad või soine pind palja jala all. Ma ei tea miks, aga kohe tekib tunne nagu tahaks õhku hüpata. Seetõttu valin alati ka ujumiseks sellise koha kus pole mudane mere- või järvepõhi ning ka vetikaid on võimalikult vähe ja nendest saab vajadusel mööda hiilida. Aga seal pisikeses pargis oli just selline päikesest võetud muru, mida katsid seedripuu pehmed okkakesed. Valisin istuda seljaga seedripuu vastu ja päris maha murule, mitte pargipingile, mis ka seal kohe olemas oli, ja tundsin seda iseendaga ja väikelinna vaikusega olemise mõnu. Mulle on alati on meeldinud väikelinnad ja nendes olev rahu ja vaikus. Ise olen päris Mustamäelt, Tallinnast, kus oli pidevalt ikkagi suurem melu. Nüüd veel enam kui vanasti, kui mina väike olin. Aga väiksemates linnades pole minu jaoks kunagi olnud seda väljasuremise tunnet. Eriti veel suviti. Mõtlesin siis linnu, milles nii palju ei voha suvel turism (Pärnus ilmselgelt on suvel kõige mürarikkam 😊 ). Ja seal istudes ma lihtsalt tundsin, kuidas minusse voolas energia, rahu, heaolu, taamal kajaka laul. Imelik, et Viljandis on kajakad, oli mul seal istudes esimene mõte. Istusin ja istusin ja lugesin omi asju, mida olin plaaninud lugeda ning ükshetk hakkas megalt vihma sadama, müristas ka. Aga seal seedripuu all, ometigi oli see suhteliselt läbipaistev, ei saanud mina peale 5-6 vihmatilga üldsegi rohkem midagi. Imeline seeder, aitäh sulle!
Ootasin kuni vihm jääb üle ning siis liikusin mööda vihmaveega kaetud pisikesi imearmsaid tänavaid oma auto poole tagasi. Teele jäi ka imeilus Jaani kirik, mida samuti külastasin. Ka kirikus oli sellel ajal kui mina seal olin, oma 10-15 minutit, stoiline vaikus. Ma sain olla täiesti omaette ja omas loomises ja omades mõtetes. Oli kuidagi väga mõnus hetk see seal. Sealt sai osta kaasa ka küünlaid. Ma ei tea, kas need olid jumalikult juba pühitsetud või mitte, aga ma tegin seda igaks juhuks veel ise ka, uskudes sügavalt ja siiralt omaenda väesse. Nüüd täna palusin neil küünaldel ja sellel tuleleegil, mis neist tuleb, puhastada meie vana talumaja seisma jäänud ja surnud energiatest, andes neile vastava taotluse.
Külastasin Viljandis olles ka kahte söögikohta. Üks on vana hea lemmik Fellin. Fellinis oleme perega alati käinud, kui Viljandisse oleme sattunud. Toit on seal mega hea! Seekord sõin ma seal vegan võileiba, millel oli külluslikult peal kõike rohelist, seeni, suitsutatud tomatit, avokaadot ja veel muid asjugi. Küll aga mu kehale eriti ei meeldinud seal olla. Miks, seda ma ei tea. Keha andis oma ebamugavusest märku ärevusega, mis polnud päris ärevus, aga selline ebamugavustunne kehas. Ei tea, kas asi oli selles, et istusin väljas ja autod kihutasid mööda ja tekitas liigse lärmi minu jaoks või oli asi mingites muudes energiates, mis sellel hetkel mulle ei sobinud. Toit ja teenindus oli aga seal väga meeldiv, nagu alati! Fellinist edasi liikudes kadus ebamugavustunne kehast.
Teine toidukoht, mida külastasin suhteliselt juhuslikult, sest otsisin taimseid (või vähemasti piimatoodete vabu) magustoite või kooke, oli Rohelise Maja kodukohvik. Sisse astudes juba oli tunda hubasust, rõõmu, kergust. Ja need koogikesed….imelised! Mandlijahuga kihiline küpsis, vegan martsipani-pähklipall, makroon, mis maitses kui After Eight šokolaad ning imeliselt krõbe kaneelisaiake, mis oli veel ülisuur ka! Kõik ei olnud vegan, aga kuna mulle või ei valmista normaalses koguses probleeme, siis need koogikesed said minu valikuks. Koogikesed õnneks ülisuured polnud, aga valida ma ei osanud, sellepärast võtsin need kõik! 😊 Proovisin ära ka viljakohvi kaerapiimaga, mis oli samuti väga hea valik, sest maitses kergelt ja samas üldse mitte väga magusalt. Mis ma veel teada sain sealse teenindaja käest, kes oli ülimalt lahke ja meeldiv, et neil on enamus toidud valmistatud mahetoodetest, lausa 80-90 %. Imeline! Järgmine kord kui ma Viljandisse lähen, ja seda juba varsti ilmselt, siis lähen neile ka lõunat sööma, sest ka lõunasöögi ja muude toitude valik oli suur. Ja neid toite nähes tundusid need ka väga isuäratavad.
Kuna mul reisil plaanid puudusid ja koju jõudmiseks kellaaega mul polnud, siis sain ise valida marssruudi, mida mööda sõidan. Ja keset maanteed, tuli ühtäkki peale tunne, et nüüd soovin kirjutada oma blogisse juttu lastelaagrist, sest tulid head ideed pähe, siis kohe leidsingi tee, mis pööras maanteelt maha põldude vahele. Sõitsin mööda seda edasi, kuniks tunnetuse järgi leidsin sellise koha kuhu tahtsin auto seisma jätta ning asusin kirjutama. Oi kus mulle meeldib ja sobib, kui saan teha kõike oma tunnetuse järgi, mitte üldse selle järgi, mida meel või mõistus mulle räägib. Kuulates meelt või mõistust, mis alati kalkuleerib, ei saa elada seda elu, mida päriselt on soov elada! Ma olen nii kindel selles, et alati, ALATI on võimalik luua, olla ja elada nii, et on KOGUAEG hea ja kerge olla. Jah, veel ütlen, et ega see pole alati nii kerge, sest me oleme nii harjunud kuulama mõistuse häält. Ma ise ka alles harjutan ennast kuulama ainult oma südamekutset ja südamehäält, aga kui olen seda teinud, siis olen olnud koguaeg rahulolev ja õnnelik! Olen sellel teel ja see on nii lahe avastamine! Oma sisemiste sügavamate soovide ja võimaluste avastamine! Aitäh!! 😊
Kommentaarid puuduvad