Täna hommikul hüppas minust välja üks suur ja kuri emotsioon. Äkiline teine. Kuidas....seda ma isegi ei tea, ta lihtsalt tuli. Vaatamata sellele, et ma jälgin ennast ja oma käitumisi, emotsioone. Enam mitte sellise nurga alt, et neid peab vaos hoidma, vaid selle nurga alt, et KUIDAS ja KUS neid väljendada. Täna hommikul aga juhtus selline asi, et ütlesin lapsele, et ta läheks juba riidesse panema ja kindlasti ka juuksed ära kammiks....ja siis laps lihtsalt karjus mulle vastu, et ma enam ei ütleks seda talle. Täiest kõrist karjus. Ja mina emana, kes ka oli natukene väsinud, lihtsalt karjusin talle vastu! Ma ei tea kust see tuli minu seest, aga samamoodi - täiest kõrist karjusin talle vastu. See lihtsalt tuli. No, mis tehtud see tehtud. Võtsin hetke ja siis proovisin mõista mis juhtus. Laps oli muidugi veel pahasem ja läks hoopis oma tuppa. Mina samuti olin veel pahasem, solvunud ja mida veel kõike. Samuti ka laps. No siis olime seal nagu 2 last. Ei suutnud mina kuidagi saada tagasi oma tasakaalus vanemlikku poolt. Hommik oligi rikutud - meie mõlema jaoks.
Põhjust ei tule kaugelt otsida - eilne mõnus õhtune filmi vaatamine, mis venis pikaks (ehk siis väsimus) ning lapsel hommikune tühi kõht ehk siis veresuhkru langemine. Mõlemad näitajad teevad tuju pahaks ja seda just lapsel, kes ei tea veel kuidas oma emotsioonidega toime tulla. Ja siis on ka täiskasvanu, kes võib ka olla väsinud ning solvunud, et miks tema peale karjuti, kui midagi ei teinud ta valesti. Kust selline käitumine ja arusaam tuleb? Eks ikka mõni lahendamata muster lapsepõlvest. Miks ma muidu käitusin nagu ka ise laps olles - suutmata solvumisest üle saada, last mõista ning olukord lahendada rahulikult.
Lõpuks, kui laps oli söönud ja tuju palju parem ning me olime juba ka autosse jõudnud, siis oli meil aeg asjast rääkida. Palusin lapselt vabandust, et ma endast välja läksin. Seletasin talle omapoolse vaatenurga ja ütlesin välja, et ma solvusin ja seetõttu nii käitusin. Tema aga ütles, et tema tegi seda sellepärast, et ei tahtnud kooli minna, sest oleks tahtnud kodus mängida.
Asi sai lahendatud!
Mis ma olukorrast õppisin ja oma lapsele õpetasin oli see, et me kõik oleme inimesed oma emotsioonide ja tunnetega, mis võivad igal ühel meist välja hüpata suvalisel ajal. Ja alati pole neid võimalik kontrollida! Ja kas on vajagi... Liigne kontroll võib viia tunnete allasurumiseni, mis siis omakorda teeb veel enam pahandust meie keha sees. Kõige olulisem on siiski alati hiljem, kui kõik osapooled on rahunenud, asjad omavahel selgeks rääkida ja mõista, kallistada, andestada ja edasi liikuda!
Ja alustada uute õppimistega ja õppetundidega, mis siis loodetavasti lahenevad juba kergemini, kui oskame eelmistest õppetundidest õppida :)
Kerget ja armastusväärset suhtlust kõigile! Ja pidagem meeles - keegi meist ei pea olema perfektne ega täiuslik! Kõik me oleme täiuslikud oma ebatäiuslikkuses ning meie ehedus loob armastust!
Põhjust ei tule kaugelt otsida - eilne mõnus õhtune filmi vaatamine, mis venis pikaks (ehk siis väsimus) ning lapsel hommikune tühi kõht ehk siis veresuhkru langemine. Mõlemad näitajad teevad tuju pahaks ja seda just lapsel, kes ei tea veel kuidas oma emotsioonidega toime tulla. Ja siis on ka täiskasvanu, kes võib ka olla väsinud ning solvunud, et miks tema peale karjuti, kui midagi ei teinud ta valesti. Kust selline käitumine ja arusaam tuleb? Eks ikka mõni lahendamata muster lapsepõlvest. Miks ma muidu käitusin nagu ka ise laps olles - suutmata solvumisest üle saada, last mõista ning olukord lahendada rahulikult.
Lõpuks, kui laps oli söönud ja tuju palju parem ning me olime juba ka autosse jõudnud, siis oli meil aeg asjast rääkida. Palusin lapselt vabandust, et ma endast välja läksin. Seletasin talle omapoolse vaatenurga ja ütlesin välja, et ma solvusin ja seetõttu nii käitusin. Tema aga ütles, et tema tegi seda sellepärast, et ei tahtnud kooli minna, sest oleks tahtnud kodus mängida.
Asi sai lahendatud!
Mis ma olukorrast õppisin ja oma lapsele õpetasin oli see, et me kõik oleme inimesed oma emotsioonide ja tunnetega, mis võivad igal ühel meist välja hüpata suvalisel ajal. Ja alati pole neid võimalik kontrollida! Ja kas on vajagi... Liigne kontroll võib viia tunnete allasurumiseni, mis siis omakorda teeb veel enam pahandust meie keha sees. Kõige olulisem on siiski alati hiljem, kui kõik osapooled on rahunenud, asjad omavahel selgeks rääkida ja mõista, kallistada, andestada ja edasi liikuda!
Ja alustada uute õppimistega ja õppetundidega, mis siis loodetavasti lahenevad juba kergemini, kui oskame eelmistest õppetundidest õppida :)
Kerget ja armastusväärset suhtlust kõigile! Ja pidagem meeles - keegi meist ei pea olema perfektne ega täiuslik! Kõik me oleme täiuslikud oma ebatäiuslikkuses ning meie ehedus loob armastust!
Kommentaarid puuduvad